OSIAS. Imetegudeks on tänapäev kõik käed nõrgad Iisraelis.
JUUDIT. Usku on tarvis, Osias, Jehoova on usus, usk saadab abi.
OSIAS. Kutsusid sa meid selleks, Juudit, et usule manitseda? Siis raiskame asjata kallist aega.
JUUDIT. Ei, Osias, manitseda ei taha ma teid, vaid imelikku asja teile ilmutada.
OSIAS. Siis räägi.
RABI. Me ootame, emand.
JUUDIT. Ma ei tea, millal või kus see oli, aga see oli…
OSIAS. Mis nimelt?
JUUDIT. Magasin nagu rasket und, väga rasket. Äkki puutus mind keegi — ma polnud tema juurdeastumist kuulnud — puutus ja ma tundsin seda lihas, luus, üdis ning kargasin üles. Minu ümber oli lõpmatu lagendik, pimedus kattis maad ja tähed sirasid taevas; kaugel, kaugel helendas mingisuguse mäe lumine tipp. „Sinu laps karjub, Juudit,“ ütles puutuja. Ja nüüd kuulsin pimeduses lapse nutuhäält ning see hääl oli mulle tuttav ja armas. Hakkasin huupi hääle peale edasi minema, kord-korralt sammu ikka kiirustades, kuni viimaks jookstes hingetult maha langesin, ilma et nutjani oleksin jõudnud, nagu põgeneks ta minu eest pakku. Mul hakkas hirmus kahju sest nutjast lapsest, nii hirmus kahju, et endalegi nutt peale kippus pimeduses. Kui ma nõnda hingeldades keset lagendikku kummuli lamasin, puutus mind jällegi keegi — ja tema puutumine oli kui tuleleek — puutus ja ütles: „Juudit, mitu korda peab sind äratama, kui su laps karjub!“ Ehmunult kargasin maast ja vahtisin pärani silmil oma ümber, aga pimeduse pärast ei seletanud mu silm midagi kui aga siravaid tähti ja kaugeid lumiseid mäetippe. Võtsin oma viimase jõu kokku ja jooksin sinnapoole, kus karjus ikka veel laps. Väga kaua.
