JUUDIT (ümmardajale) Mis ütlesid vanemad?
SUSANNA. Nad tulevad, nad on teel siia. Ka rabi tuleb, nad tulevad üheskoos.
JUUDIT. Vii siis vana Siimeon ühes poisiga tahatuppa ja otsi neile pisut leiba ja vett.
SIIMEON. Mitte minule, minule mitte, mina olen vana, poisile anna, temale on vaja.
SUSANNA. Lapsed karjuvad süüa ja juua, emand.
JUUDIT (ümmardajale) Tee, mis ma käskinud. Mine, Siimeon, söö ka sina, sööge ja jooge mõlemad.
SIIMEON. Sinu jalgu tahaksin suudelda ja sinu jalajälile suud anda, mu tütreke. (Tahab maha langeda.)
JUUDIT (teda takistades) Isake, päevade poolest olen sinu lapselaps — minu jalgu ei pea sa mitte suudlema. Minu jalgu pole veel ükski mees suudelnud, ega ometi sina taha esimene olla. Võta poiss ja vii ta tahatuppa.
SIIMEON. Õnnistatud olgu sa Iisraeli naiste seas ja… (Sõnad katkestab rabi, Osiase ja Kabrise sisseastumine, kuna Siimeon ja poiss teise ukse kaudu kaovad.)
RABI. Rahu olgu Juuditi majale.
JUUDIT. Tere, rabi. Tere ka, Osias ja Kabris. Palun vabandust, et teie kallist aega raiskan sel raskel silmapilgul.
OSIAS. Mis on emandal rääkimist? Meie aeg on kasin; ahastus ja meeletus kipuvad võimust võtma.
JUUDIT. Kui kaua mõtlete veel vastu panna?
OSIAS. Veel ehk päeva viis.
JUUDIT. Miks just viis?
RABI. Seni pöörab ehk Jehoova oma viha.
KABRIS. Ehk tuleb meile seniks abi.
