Heerold teatas suurmeistri sõnad Rebekkale, kes allaheitlikult oma pea langetas, käed kokku pani ning silmad taeva poole tõstis, nagu ootaks ta sealt seda abi, mida ta inimestelt enam ei söandanud loota. Sel hirmsal silmapilgul puutus Bois-Guilberti hääl tema kõrvu — see oli ainult sosin, kuid ta pani Rebekka nähtavasti rohkem võpatama kui heeroldi sõnad.
„Rebekka,“ ütles tempelrüütel, „kuuled sa mind?“
„Minul pole sinuga midagi tegemist, sa julm, halastamata mees,“ ütles õnnetu tüdruk.
„Mõistad sa minu sõnu?“ ütles tempelrüütel, „sest minu oma kõrvus kõlab mu hääl õudselt. Vaevalt ma märkan, kus me seisame või milleks meid siia toodud. See aiaga piiratud koht — see tool — see haohunnik — ma ju mõistan nende otstarvet, kuid ometi tunduvad nad mulle ebareaalsetena, nagu mõni kohutav pilt või viirastus, mis mu meeled õudsete kujudega täidab, aga ometi minu mõistust ei valda.“
„Minu meel ja mõistus taipavad paika ja aega,“ vastas Rebekka, „ja nad ütlevad mulle, et see risu on määratud minu maist keha neelama, luues piinava, kuid lühikese teekonna siit kuhugi paremasse ilma.“
„Unistused, Rebekka, unistused,“ vastas tempelrüütel; „tühised unistused, mida teie omadki targad sadutseerid kõrvale heitnud. Kuule mind, Rebekka,“ jätkas ta elavalt, „sul on paremad võimalused eluks ja vabaduseks, kui need kelmide ja taaditudikeste unistused. Istu ühes minuga mu täku Zamori selga, see loom pole oma ratsutajat veel kunagi hädasse jätnud. Mina võitsin ta kahevõitluses Trebizondi sultaniga. Istu minu selja taha sadulasse ja tunni aja pärast oleme siit võitlusväljalt kaugel eemal, kus avaneb sinule uus ilm täis lõbusid ja minule uus tee kuulsusele. Las nad siis mõistavad oma kohut, mida ma põlgan, ja las kraabivad Bois-Guilberti nime oma mungaliste orjade raamatust! Iga laigu, mis nad minu vapile heidavad, pesen ma nende oma verega puhtaks.“
489
