ei või ju ilmuda; selleks võitluseks lubab kõrgeauline ja vapper suurmeister vaba koha ja ühesugused tingimused päikese kui ka tuule suhtes ning samuti kõiges muus, mis puutub ausasse võitlusse.“ Pasun kõlas jällegi ning sellele järgnes mõneminutiline surmlik vaikus.
„Süüalusele ei ilmu ühtegi võitlejat,“ ütles suurmeister. „Mine, heerold, ja küsi temalt, kas ta kedagi ootab, kes tema eest peaks võitlema.“ Heerold läks tooli juurde, kus Rebekka istus, kuna Bois-Guilbert oma hobuse Malvoisini ja Mont-Fitchet keelust hoolimata sinnasamasse juhtis ja heeroldiga ühel ajal pärale jõudis.
„On see korrapärane ja võitlusseaduste kohane?“ küsis Malvoisin, vaadates suurmeistri poole.
„Albert Malvoisin, on küll,“ vastas Beaumanoir. „Kuna me siin Jumala otsuse poole pöördume, siis ei või meie takistada vastaseid mõtteid vahetamast, sest nõnda võib tõde kõige kergemini ilmsiks tulla.“
Vahepeal ütles heerold Rebekkale järgmised sõnad: „Tüdruk, auväärt ja kõrgeauline suurmeister küsib sinult, on sul mõni võitleja teada, kes sinu eest täna peaks välja astuma, või oled sa nõus end õigesti hukkamõistetuks tunnistama?“
„Ütle suurmeistrile,“ vastas Rebekka, „et mina oma süütust kinnitan ja ennast mitte süüdlaseks ei tunnista, muidu peaksin ise oma veres süüdi olema. Ütle temale, et mina nõuan niipalju viivitust, kui määrused vähegi lubavad, sest ma tahan näha, kas Jumal mulle mitte mõnd päästjat ei saada; möödub ka see viimane aeg asjata, siis sündigu tema püha tahtmine!“ Heerold läks seda vastust suurmeistrile viima.
„Jumal hoidku,“ ütles Lucas Beaumanoir, „et juut või pagan meile ülekohut ette ei heidaks! Meie ootame, kuni vari õhtust hommikusse liigub, ehk ilmub keegi, kes nõus oleks selle õnnetu naise eest võitlema. Kui päev juba sinnamaale on jõudnud, siis olgu ta suremiseks valmis.“
488
