„Kiusaja,“ ütles Rebekka, „mine ära! Selles oma äärmises hädas ei pea sa mind karvaväärtki mu kohustest kõrvale kallutama. Mind piiravad vaenlased ja sind pean ma nende seas kõige halvemaks ning hädaohtlikumaks. Tagane minust Jumala nimel!“
Albert Malvoisin, keda nende rääkimine ärevaks ja kärsituks tegi, astus ettepoole, et nende kõnelemist katkestada.
„Kas tüdruk tunnustas enda süüdlaseks,“ küsis ta Bois-Guilbertilt, „või on ta oma eitamises kindel?“
„Ta on tõepoolest kindel,“ ütles Bois-Guilbert.
„Siis pead sa, suursugune vend, jällegi oma kohale asuma,“ ütles Malvoisin, „ning lõppu ootama. Varjud vahelduvad päikesekellal. Tule, tubli Bois-Guilbert, tule, sa meie püha ordu lootus ja tema varssine pea.“
Nõnda rääkides pani ta käe rüütli ratsutimele, nagu tahaks ta teda tema paigale tagasi viia.
„Äraandlik lurjus, mis sa arvad, et sa oma käe minu hobuse ratsutimele paned?“ ütles härra Brian vihaselt. Ja sõbra käest end lahti raputades sõitis ta võitlusvälja ülemisse otsa tagasi.
„Veel on temas julgust,“ ütles Malvoisin Mont-Fitchet’le eraldi, „kui aga seda õieti juhtida, aga muidu põletab ta kreeka tulena kõiki, kes temale lähenevad.“
Kohtunikud olid juba kaks tundi asjata ootamisega kulutanud — vastast Bois-Guilbertile ei ilmunud.
„Mõistagi,“ ütles vend Tuck, „miks keegi ei tule: ta on ju juut. Aga ometi, minu ordu nimel, on südameta, et nii noor ja ilus olevus hukub, ilma et keegi ainustki hoopi tema kaitseks annaks! Oleks ta kas või kümme korda nõid, aga kui tal tilkagi kristlikku verd leiduks, küllap minu võitluskepp siis juba tantsiks metsiku tempelrüütli teraskiivril.“
Valitses üldine arvamine, et keegi nõiduses süüdistatud juuditüdrukut kaitsma ei ilmu, ja Malvoisini kihutusel hakkasid rüütlid üksteisele sosistama, et Rebekka pandi peaks maksvusetuks tunnustama. Sel silmapilgul ilmus rüütel lagen-
490
