„Oleks väga kahju,“ ütles Konrad Mont-Fitchet, „kui ordu ühe paremaist piigest kaotaks silmapilgul, mil püha ordu nii väga vajab oma poegade abi. Kolmsada saratseeni on see Bois-Guilbert iseoma käega tapnud.“
„Nende neetud koerte veri,“ ütles suurmeister, „saab magusaks ja meelepäraseks anniks pühikuile ja inglitele, keda nad põlgavad ja teotavad, ning nende abil tahame selle nõiavõimu vastu võidelda, mis ümbritseb võrguna meie venda. Tema katkestab Deliila köidikud, nagu katkestas Simson need toored köied, millega vilistid ta sidunud, ning tema peab uued uskmatute hulgad hävitama. Mis aga puutub sesse neetud nõiasse, kes oma võrgu püha tempelordu venna järele välja heitnud, siis peab tema tingimata surema.“
„Aga Inglismaa seadused…“ ütles pretseptor, kes küll rõõmus, et suurmeistri viha temalt ja Bois-Guilbertilt õnnelikult kõrvaldunud, kuid kes kartma hakkas, et see läheb liiga kaugele.
„Inglismaa seadused,“ rääkis Beaumanoir vahele, „lubavad igal kohtunikul oma ringkonnas õigust mõista. Väiksemgi parun võib oma pinnalt leitud nõia kinni võtta, tema tegusid uurida ning hukka mõista. Ja kas peaks sama õigust keelatama suurmeistrile tema püha ordu pretseptooriumi piirkonnas? Ei, meie peame kohut ja mõistame hukka. Nõid kadugu maapinnalt, et tema teod võiksid leida andeksandmist ja unustust. Valmista lossisaal kohtupidamiseks nõia üle.“
Albert Malvoisin kummardus ja kadus, mitte saali valmis seadma, vaid Bois-Guilberti üles otsima, et temale arvatavat asjalahenemist teatada. Ta leidis otsitava tulises vihas, sest ilus juudineiu oli tema armastuse jällegi tagasi tõrjunud. “See arutu ja tänamatu,“ ta hüüdis, „põlgab seda, kes tule ja vere keskel tema elu päästis, riskeerides iseomaga. Taeva nimel, Malvoisin! Ma viibisin, kuni langesid minu ümber kokku katused ja talad. Ma olin saja noole laskemärgiks; rahena sadasid nad vastu mu varustust, aga oma kilpi ma tarvitasin ainult tema kaitseks. Seda kõike kannatasin ma tema pärast ja nüüd heidab see isemeelik tüdruk mulle ette, miks ei
393
