„Jah, vend, juudi nõid,“ ütles suurmeister karedalt. „Just nõnda. Julged sina öelda, et selle liigkasuvõtja Yorki Isaaki tütar Rebekka, kes on neetud nõia Mirjami kasvandik, pole praegu mitte — häbi on sellest rääkida või mõelda — siin sinu pretseptooriumis?“
„Teie tarkus, kõrgeauline isa,“ ütles pretseptor, „on minu mõistuse pimeduse peletanud. Mina isegi imestasin väga, et niisugune tubli rüütel, nagu Brian de Bois-Guilbert, selle naise kenadusist nii on võlutud, kelle ma ainult selleks siia vastu võtsin, et riivi ette pista nende kasvavale intiimsusele, mille tagajärjeks muidu oleks võinud olla meie vapra ja vaga venna langemine.“
„Kas siis nende kahe vahel veel midagi pole sündinud, mis rikuks rüütli tõotust?“ küsis suurmeister.
„Mis! Selle katuse all?“ ütles pretseptor, lüües endale risti ette.
„Hoidku selle eest püha Magdaleena ja kümmetuhat neitsit! Ei! Kui ma sellega olen patustanud, et selle naise siia majja võtsin, siis sündis see eksituses, sest mina lootsin nõnda meie venna juudinaise nõiutud kirest päästa, mis tundus mulle nii metsikuna ja ebaloomulikuna, et mina seda teatud hullumeelsuseks hakkasin pidama, mida võib arstida ennemini kaastundmuse kui etteheidetega. Aga kuna teie kõrgeauline tarkus on leidnud, et see juuditüdruk on nõid, siis oleks meie venna armuhullus küllaldaselt seletatud.“
„Nõnda see on, nõnda see on!“ ütles Beaumanoir. „Vaata, vend Konrad, kui hädaohtlik on saadana esimestele avatlustele anduda! Meie vaatame naist ainult silmade rõõmuks, et maitsta, mida inimesed nimetavad iluks, aga meie põline vaenlane, neelaja lõukoer, võtab meie üle võimuse nõidumise kaudu ja saadab täide, mida meie alanud rumaluses ja laiskuses. Võib olla, et meie vend Bois-Guilbert vajab selles asjas ennemini kaastundmust kui karistust, ennemini meie ametikepi toetust kui vitsaga löömist; võib olla toovad meie manitsused ja palved ta vendade hulka tagasi.“
392
