lasknud ma teda hukkuda, ja ta ei keela mulle mitte ainult vähematki tänu, vaid ta võtab minult ka igasuguse lootuse, et ta oma mõtteid võiks muuta. Mina arvan, et saadan, kes tema tõule ta kangekaelsuse annud, on kogu oma jõu tema isikusse koondanud.“
„Saadan on teid nähtavasti mõlemaid vallanud,“ ütles pretseptor. „Sagedasti olen sulle soovitanud ettevaatust, kui mitte loobumist. Eks ole ma sulle öelnud, et leidub küllalt kristlikke neiusid, kes peaksid patuks sinusugusele vaprale rüütlile keelata le don d’amoureux merci[1] ja ometi pead sa oma armastuse just kellegi tujuka ja isemeeliku juudi kaela kallama! Püha jumalateenistuse nimel, ma arvan, vanal Lucas Beaumanoiril on õigus, kui ta arvab, et see tüdruk su ära on teinud.“
„Lucas Beaumanoir!“ hüüdis Bois-Guilbert etteheitvalt. „On sinu ettevaatus-abinõud niisugused, Malvoisin? Lasksid sa seda totrat teada saada, et Rebekka on pretseptooriumis?“
„Mis võisin mina sinna parata,“ ütles pretseptor. „Mina ei unustanud midagi, mis oleks võinud sinu saladust varjata, kuid ometi on ta avaldatud, kas saadana või kellegi teise poolt, ainult saadan võib seda teada. Kuid mina pöörsin asja nagu võisin, sina oled päästetud, kui sa loobud Rebekkast. Sind kahetsetakse kui nõiduse ohvrit. Rebekka on nõid ja kui niisugune peab ta kannatama.“
„Taeva nimel, seda mitte,“ ütles Bois-Guilbert.
„Taeva nimel, seda peab ja tahab tema!“ ütles Malvoisin. „Ei sina ega keegi teine suuda teda päästa. Lucas Beaumanoir arvab, et juudi surm on tasuohvriks kõigi tempelrüütlite armueksituste eest, ja sa tead, et temal leidub niisuguse mõistliku ja vaga sammu astumiseks võim kui ka tahtmine.“
„Kas järeltulevad põlved kunagi peaksid uskuma, et niisugune silmakirjalik vagadus on valitsenud?“ ütles Bois-Guilbert, käies toas edasi-tagasi.
„Mis nemad usuvad, seda ma ei tea,“ ütles Malvoisin rahulikult, „kuid ma tean hästi, et vaimulikud kui ka ilma-
- ↑ Armastuse halastusand. Tõlk.
394
