löömiseks. Siis kuuldus Locksley hääl: „Rõõmutsege, vabamehed! Türannide võimukoobast pole enam! Igaüks viigu oma saak meie kogumispaigale, Harthill-walki tamme alla, kus me ta hommikul valge hakul ühetasaselt kõigi vahel ära jagame, meie auväärt liitlased selles kättemaksmises kaasa arvatud.“
Kolmekümneteine peatükk.
Oh usu: iga seisus nõuab seadust: |
Hommik hämardus tammiku lagendikkudel. Pärlitena särasid kastetilgad rohelistel okstel. Metskits viis oma talled sõnajalgade varjupaigast vabamale rohuplatsile ja polnud ainustki jahimeest näha, kes oleks majesteetlikult oma sarvekandjate pere eesotsas sammuvat põtra tähele pannud.
Röövlid olid kõik Harthill-walki tamme all koos, kus nad öö olid lahinguväsimusest puhates mööda saatnud, kosutades end kes viinaga, kes unega, kes läinud päeva sündmuste jutustamise ja kuulamisega, kes saagi ülelugemisega, mille edurikas võitlus nende pealiku võimusesse toonud.
Saak oli tõepoolest õige suur, sest hoolimata sellest, et tuli palju oli hävitanud, olid röövlid, keda niisuguse saagi lootuses miski ei suutnud kohutada, hulga hõberiistu, kalleid sõjariistu ja toredaid riideid päästnud. Kuid nende ühiskonna seadused olid sedavõrt kindlad, et mitte ükski ei söandanud väiksematki asja omandada, vaid kõik pandi üldisesse hulka juhi jaotada.
Kogumispaigaks oli vana tamm, kuid mitte see, kuhu Locksley Gurthi ja Wamba viis, nagu varemalt jutustatud,
336
