Lehvitab leekivat lippu, |
Leegitsev lõõm võitis nüüd igasuguse takistuse ja tõusis hõõguva sambana vastu õhtutaevast, paistes kaugele üle ümbritseva maa. Torn torni järele langes mürinal kokku ühes põlevate katuste ja palkidega ja võitlejad olid sunnitud taganema lossihoovist. Mõned järelejäänud võidetud põgenesid lähedasse metsa. Võitjad seisid suurte salkadena ja vaatasid hirmuga segatud imetlusel leekivat tuld, mille valgusel nende oma sõjariistad läikisid õudsel punasel helgil. Kaua paistis Ulrica hullumeelne kuju tema oma valitud kõrgel seisupaigal, laiutades käsi metsikus vaimustuses, nagu oleks ta nende leekide valitsejanna, mis ta põlema süüdanud. Viimaks langes torn hirmsa mürinaga kokku ja hullumeelne hukkus leekides, mis olid neelanud ka tema türanni. Õudne koledus tegi pealtvaatajad natukeseks ajaks tummaks ja ükski ei liigutanud ainustki liiget ehk olgu siis et risti ette-
335
