vaid mingisugune teine, mis seisis keset metsa, umbes pool penikoormat purustatud Torquilstonest eemal. Siin asus Locksley oma istmele — murutroonile, mis tehtud vana tamme käharate okste varju, ja mehed kogunesid tema ümber. Mustale rüütlile juhatas ta paiga oma paremale, Cedricule pahemale käele.
„Andke andeks minu vabadus, suursugused härrad,“ ütles ta, „kuid siin metsades olen mina valitseja, nemad on minu kuningriik, ja need minu alamad peaksid minu võimust vähe lugu, kui ma ta kellelegi teisele surelikule tahaksin usaldada. Noh, mu härrad, kes on meie kaplanit näinud? kus on meie tubli munk? Palve oleks kristlaste seas hommikul kõige parem tegevuse algus.“ — Keegi polnud Copmanhursti munka näinud. — „Hoidku Jumal õnnetuse eest!“ ütles röövlite pealik. „Mina arvan, et lõbus preester ehk liiga kauaks kuhugi viinavaadi juurde peatuma jäi. Kes nägi teda peale lossi võtmist?“
„Mina,“ lausus Miller, „nägin teda kuskil keldriukse kallal ametis, kuna ta ise kõigi pühimuste nimel vandus, et tahab Front-de-Boeufi Gascogne viina maitsta.“
„Hoidku kõik pühimused, nii palju kui neid on,“ ütles pealik, „et ta liiga palju ei joonud ja lossi kokkulangemisel otsa ei saanud! Miller! võta mõned mehed ja mine otsi paik üles, kus sa teda viimati nägid, kanna vett kraavist suitsevaile varemeile, sest ennemini ärgu jäägu kivi kivi peale, kui et me oma tubli munga kaotame.“
Agarus, millega selle käsu täitmisele asuti, kuna ometi valmis oldi just praegu saaki jagama, tõendas, kui väga meestel nende vaimuliku isa saatus südamel seisis.
„Vahepeal jätkame meie oma tööd,“ ütles Locksley, „sest niipea kui meie julgest teost kuulda saadakse, liiguvad de Bracy, Malvoisini ja teiste Front-de-Boeufi liitlaste jõud kohe meie vastu ja sellepärast oleks meil kasulik siit naabrusest lahkuda. Suursugune Cedric,“ ütles ta saksilase poole pöördudes, „saak on kaheks jagatud, vali, kumb osa
337
