oma truu kaaslase kavatsetud surma tundis ta palju valusamini kui endaga karedat ümberkäimist. Asjata püüdes kätt silme juurde tõsta, ütles ta Wambale, kes oma isanda halba meeleolu nähes ettevaatuse tõttu temast eemale nihkus: „Palun, pühi mu silmad mantlihõlmaga kuivaks, vesi tülitab neid ja köidikud ei lase mind iseennast aidata.“
Wamba tegi nagu palutud ja mõni aeg ratsutasid nad kõrvu, mis kestel Gurth tumedalt vaikis. Viimaks ei suutnud ta oma tundmusi enam tagasi suruda.
„Sõber Wamba,“ ütles ta, „kõigist neist, kes küllalt narrid, et Cedricut teenida, oled sina ainuke, kel osavust jätkub oma narrust temale vastuvõetavaks teha. Mine sellepärast ja ütle temale, et ei armastuse ega kartuse pärast taha Gurth teda enam teenida. Tema raiugu mul pea otsast, tema peksku mind, tema vaevaku mind raudadega, aga siitmaalt ei suuda ta kunagi enam mind sundida end armastama ega ka enda sõna kuulma. Mine siis tema juurde ja ütle temale, et Beowulfi poeg Gurth loobub tema teenistusest.“
„Ehk ma küll narr olen,“ ütles Wamba, „aga niisuguse narri ülesande täitmise eest hoidun kindlasti. Cedricul on veel teine viskoda vööl ja sa tead, mitte alati ei lase ta märgist mööda.“
„Mulle teeb see vähe peavalu,“ ütles Gurth, „kui pea ta minu oma oda märgiks valib. Eile jättis ta Wilfredi, minu noore isanda, oma vere sisse maha. Täna katsus ta mu oma silma all tappa teist olevust, kes mulle elus kunagi vastutulelik on olnud. Püha Edmundi, puha Dunstani, püha Witholdi, püha usutunnistaja Edwardi ja iga teise saksi kalendri pühimuse nimel“ (sest Cedric vandus ainult nende nimel, kes saksi suguvõsast pärit, ning tema kodakondsed talitasid tema eeskujul niisama) — „mina ei anna talle kunagi andeks.“
„Minu arvates,“ ütles naljahammas, kes oli sagedasti harjunud perekonnas rahusobitajana talitama, „ei mõelnud meie isand Fangsi sugugi haavata, vaid ta tahtis teda ainult hirmutada. Sest sa isegi nägid, kuidas ta sadulas püsti tõusis,
189
