Kloostrist lahkudes juhtus reisiseltskonnaga midagi, mis saksilasi erutas, kes olid kogu Euroopa rahvaste seas kõige ebausklikumad märkide tähelepanijad ja kelle arvele tulevad kirjutada paljud tähelepanekud sel alal, nagu nad meie rahva vanavaras leiduvad. Sest normannid kui segatõug teadsid oma aja kohta rohkem ja kaotasid palju oma ebausust, mis nende esivanemad Skandinaaviast kaasa toonud, ja olid oma vabamõtluse peale uhked niisuguseis asjus.
Praegusel silmapilgul polnud ähvardava hädaohu kuulutajaks ja kartuse äratajaks keegi auväärilisem prohvet kui suur, kõhn, must koer, kes istudes haledasti ulus ja ratsanikke nähes metsikult edasi-tagasi jooksma ning haukuma hakkas, kuna ta pärast näis tahtvat seltskonnaga kaasa minna.
„Mina ei armasta seda muusikat, isa Cedric,“ ütles Athelstane, kes oli harjunud oma kaaslast selle väikese aunimega hüüdma.
„Mina ka mitte, onu,“ ütles Wamba, „kuid mina kardan väga, et meie selle pilli eest peame maksma.“
„Mina arvan,“ ütles Athelstane, kelle mälestuse peale abti mõnus õlu (sest Burton oli selle vedeliku tõttu juba tol ajal kuulus) head mõju oli avaldanud, „parem võiksime tagasi pöörduda ja õhtupoolikuni abti juurde jääda. Õnnetus ootab reisijat, kui üle tee läheb munk, jänes või uluv koer, ehk olgu siis, et reisija enne minekut sööb.“
„Edasi!“ ütles Cedric kärsitult: „päev ongi juba liiga lühike reisimiseks. Sest mis koerasse puutub, siis on ta jooksiku orja Gurthi oma, mina tunnen teda, samasugune kasutu hulgus nagu ta isandki.“
Nõnda öeldes tõusis ta jalaraudadel püsti, täis kärsitust katkestatud sõidu pärast, ja saatis oma viskoda vaese Fangsi pihta — sest Fangs see oligi, kes oma peremehele tema salajasel teekonnal mööda jälgi järele joosnud ja lõpuks need kaotanud, kuna ta nüüd valju kisaga tema ilmumise üle rõõmustus. Viskoda haavas koera pihast ja pidi ta peaaegu maa külge naelutama; uludes põgenes Fangs vihase thani lähedusest. Gurthi süda paisus seda nähes sees, sest
188
