seltsimeest kaasa, kes sulle kõige parema tee su isanda telgi juurde juhatavad ja kes sind öösellide eest kaitseksid, sest kõigil pole meiesugune õrn südametunnistus ja nii mõnigi neist on täna öösi saaki varitsemas. Kuid pea meeles,“ lisas ta tõsiselt juurde, „sina ei öelnud meile oma nime, ära küsi ka meie omi ning ära katsu teada saada, kes või mis meie oleme, sest kui sa seda katsud teha, käib su käsi halvemini kui täna.“
Gurth tänas pealikut tema lahkuse eest ja lubas tema käsku tähele panna. Kaks röövlit võtsid oma kepid ja Gurthi endale järele käia käskides sammusid nad mööda jalgrada läbi tihniku ning üle järgneva nõmme. Tihniku serval rääkisid kaks meest juhtidega ja sosistatud vastust saades kadusid nad metsa ning lasksid neid tülitamata edasi. See sündmus pani Gurthi uskuma, et röövlisalk pidi suur olema ja et nad ümbruses korralikku valvust pidasid.
Kui nad lagedale nõmmele jõudsid, kus Gurthil raske oleks olnud teed leida, juhatasid röövlid ta väikesele mäekingule, kust ta kuuvalgusel oma ees nägi seisvat turniiriplatsi postaiaga ja selle mõlemal pool otsas asuvate telkidega, mis ehitud kuuvalgel lehvivate lippudega; sealtpoolt kostis laulusumin aegaviitvate öövalvurite suust.
Siin jäid vargad seisma.
„Kaugemale me teiega ei lähe,“ ütlesid nad, „meile võiks see hädaohtlikuks saada. Pidage meeles saadud hoiatust, hoidke salajas, mis teiega täna öösi sündinud, siis pole teil kunagi põhjust kahetsemiseks; ei hooli aga teie me sõnadest, siis ei suuda teid isegi Londoni Tower meie kättemaksu eest kaitsta.“
„Head ööd teile, lahked härrad,“ ütles Gurth, „mina pean teie käsud meeles ja ma arvan, selles pole vähematki haavamist, kui ma teile kindlamat ja ausamat elukutset soovin.“
Nõnda lahkusid nad; röövlid läksid sinna tagasi, kust nad tulnud. Gurth aga ruttas oma isanda telgi juurde, kus ta hoiatuste peale vaatamata ometi kõik pihtis, mis temaga täna õhtul sündinud.
128
