Mine sisu juurde

Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/129

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Pärandusetu rüütel imetles väga, mitte vähem Rebekka heldust (mille oma kasuks tarvitamisest ta loobus) kui röövlite lahkust, sest viimane oli sellele elukutsele täiesti võõrastav. Ometi katkestas tema arutusi tarvidus puhkuse järele, mis muutus läinud päeva sündmuste ja oodatavate homsete võitluste ootel tungivaks.

Nõnda siis heitis rüütel toredale asemele, millega telk oli varustatud, ja ustav Gurth, kes oma kõvaks karastatud liikmed karunahal välja sirutas, mis telgis vaiba aset täitis, heitis põiki ukse ette, nii et ükski ei võinud ilma teda äratamata telki sisse astuda.



Kaheteistkümnes peatükk.

Ei heerold enam täkku tantsita,
Veel pasun puhub järelandmata;
Piik pöörab tapaotsa vastu maad,
Lääs, ida — ainult need veel kuulduvad.
Jalg võitlustäku sapsu kannustab,
Mees rüütellik nüüd vahvalt ratsutab;
Piik vastu terast otsa söandab
Ja kilbi kõvadus ta varre killustab;
Nii oda võitlusmöllus hukka lä’eb,
Silm juba mõõga hõbehelki näeb;
Mõõk halja kiivri südilt purustab
Ja mullapinna veres joovutab.
Chaucer.

Jõudis selge, pilvita hommik ja enne kui päike kõrgemale silmaringile jõudis tõusta, ilmusid kõige laisemad kui ka agaramad juba kogukonna pinnale, tõtates võitlusvälja kui üldise keskkoha poole, et seal omale muretseda võimalikult hea paik jätkuvate mängude vaatlemiseks.

Marssalid ühes teendrite ja heerolditega ilmusid esimestena, sest nemad pidid nende rüütlite nimed üles kirjutama, kes tahavad täna kaasa võidelda, ühes tähendusega, kuspool küljes keegi mõtleb esineda. See oli selleks tarvilik, et võimalik oleks mõlemaid pooli tasakaalu seada.


129