„Oled sa mölder,“ vastas Gurth kõhklemata ja keerutas oma sõjariista samasuguse osavusega pea ümber, „siis oled sa kahekordne varas ja mina kui aus mees astun sulle vastu.“
Nõnda rääkides läksid vastased kokku ja mõni minut ilmutasid nad ühesugust jõudu, julgust ja osavust, jagades hoope ja lüües vastase omi tagasi ühesuguse kärmusega, kuna nende sõjariistade klõbina järele eemalt kuulates oleks võinud otsustada, et siin on vähemalt kuus isikut kummaltki poolt võitluses. Vähem kangekaelseid ja vähem hädaohtlikke võitlusi on heroilistes lauludes ülistatud, kuid Milleri ja Gurthi võitlus peab lauluta jääma, sest puudub pühitsetud laulik, kes selles saatuslikus sündmuses oma kohust täidaks. Ehk küll kepivõitlus ammugi moest läinud, ometi tahame oma võitlejaid proosas ülistada.
Kaua võitlesid nad ühejõuliselt, kuni Miller viimaks, leides nii tugeva vastase ja kuuldes oma kaaslaste naeru, kannatust hakkas kaotama, mis teistele nalja tegi. See polnud sünnis meeleolu suursugusele kepivõitlusele, mis nõuab, nagu harilik porgumängki, kõige kindlamalt külma verd, ja Gurth, kelle meeleolu oli rahulik, kuigi vihane, sai nõnda ülekaalu, mida ta suure meistrina hästi kasutas.
Miller tungis ägedalt ettepoole, jagades hoope mõlema kepiotsaga ja püüdes vastasele läheneda poole kepipikkuse maa peale, kuna Gurth ennast kaitsis, hoides käed teineteisest jardi kaugusel ja hilbutades keppi välgukiirusel pea ning keha kaitseks. Ühes sellega pidas ta oma silmad, jalad ja käed valmis, kuni vastane hingeldama hakkas, ähvardas siis pahemal käel kepiga vastasele näkku torgata ja kui Miller mõtles seda hoopi tagasi lüüa, pani Gurth ka parema käe pahemale abiks ja andis oma vastasele pahemasse meelekohta hoobi, mis ta silmapilkselt rohule maha sirutas.
„Hästi ja mehiselt tehtud!“ hüüdsid röövlid, „elagu vana Inglismaa ja tema aus mäng! Saksilane päästis oma naha ja ka pauna ning Miller leidis omale vastase.“
„Võid oma teed minna, sõber,“ „ütles pealik Gurthile üldise nõusoleku kinnitusel, „ja mina annan sulle kaks oma
127
