tema parema loomusega ja nagu sunniks ta teda ühe tsehiini teise järel pauna panema, kuna suurmeelsus vähemalt pisutki oleks tahtnud oma heategijale anda. Räägitud sõnad käisid umbes nõnda:
„Seitsekümmendüks — seitsekümmendkaks; sinu isand on tubli noormees — seitsekümmendkolm — suurepärane noormees — seitsekümmendneli — seda kuldtükki on servast lõigatud — seitsekümmendviis — ja see tundub kergem — seitsekümmendkuus — kui su isand raha vajab, tulgu ta Yorki Isaaki juurde — seitsekümmendseitse — see tähendab, mõistliku tagatisega.“ Siinkohal tegi ta pikema vaheaja ja Gurthil oli lootus, et viimsed kolm kuldtükki oma kaaslaste saatusest pääsevad, kuid lugemine jätkus: „Seitsekümmendkaheksa — sina oled hea poiss — seitsekümmendüheksa — ja oled midagi ära teeninud…“
Jällegi tegi juut vaheaja ja silmitses viimset kuldtükki, mõeldes seda kahtlemata Gurthile anda. Ta kaalus teda oma sõrme otsal ja kõlistas teda lauale pillates. Oleks ta pisut tumedamalt kolisenud või oleks ta pisutki kergem tundunud, siis oleks heldus võitnud, kuid Gurthi õnnetuseks oli kõlin täielik ja õige, kuldtükk ise tugev ja uus ja tsipake üle kaalu. Isaaki süda ei suutnud temast lahkuda ja nõnda pillas ta tema nagu meelemärkuseta kotti, lausudes: „Kaheksakümmend teeb arvu täis ja ma arvan, küllap isand sulle juba ilusasti tasub… Kindlasti,“ lisas ta juurde, tõsiselt Gurthi kullakotti silmitsedes, „sul on veel kuldtükke kotis?“
Gurth irvitas, mis oli tema naer, ja vastas: „Peaaegu sama palju, kui sina praegu nii hoolsasti üle lugesid.“ Peale seda pani ta kviitungi kokku ja pistis selle omale mütsi alla, lausudes: „Häda sinu habemele, vaata, et see kviitung õige ja täielik on!“ Ja kutsumata külalisena kallas ta endale kolmanda karikatäie viina ning lahkus ilma pikema jututa toast.
„Rebekka,“ ütles juut, „see iismael läks minuga pisut liiale. Ometi on tema isand tubli noormees ja mul on hea meel, et ta kuld- ja hõbeseeklid on võitnud oma tulise hobu
119
