ja tugeva piigiga, mida võib nagu Koljatigi oma võrrelda lõngapoomiga.“
Kuid pöördudes, et Rebekka vastust kuulda, nägi ta, et see tema kõnelusel Gurthiga toast tähelepanemata oli lahkunud.
Vahepeal läks Gurth mööda treppi alla ja kobas pimedas eestoas käsitsi ukse järele, kui äkki valge kuju, hõbelamp käes, ilmus ja temale märku andis kõrvalruumi astuda. Gurth ei tahtnud seda kutset tähele panna. Metskuldina äge ja tormikas, nagu ta oli kõigi maiste jõudude hädaohus, kartis ta kõiki harilikke sakside hirmutisi — metsavaime, näkke, valgeid naisi ja igasuguseid tonte, mida tema esivanemad ebausuna Saksa metsadest enestega kaasa toonud. Pealegi teadis ta veel, et ta viibib juudi majas, kes on rahva liige, mida inimesed muude ebameeldivate omaduste kõrval peavad veel suureks nõiaks ja mustkunstnikuks. Siiski tegi ta üürikese mõtlemise järel seda, mis valge kuju käskis, ning astus tähendatud kõrvalruumi, kus ta oma rõõmsaks üllatuseks leidis, et tema kutsujaks polnud keegi muu, kui ilus Juudi neiu ise, keda ta turniiril ja alles hiljuti toas näinud.
Neiu küsis läbirääkimiste üle Isaakiga lähemalt järele, mille kohta Gurth täpse seletuse andis.
„Minu isa heitis teiega nalja, hea poiss,“ ütles Rebekka, „tema võlgneb sinu isandale rohkem kui selle täku ja varustuse kümnekordse väärtuse. Missuguse summa sa minu isale praegu maksid?“
„Kaheksakümmend tsehiini,“ vastas Gurth, üllatatud küsimusest.
„Selles kotis siin,“ ütles Rebekka, „leiate sada. Anna oma isandale tema oma tagasi ja võta ülejäänu iseendale. Ruttu, mine, jäta tänu! Ja vaata, kuis sa sellest täiskiilutud linnast läbi pääsed, kus võid kergesti kaotada oma elu kui ka kullakoti. — Ruuben,“ lisas ta käsi kokku lüües juurde, „näita võõrale tuld ja ära unusta ust lukutamast ega riivitamast.“
Tumedanäoline ja musta habemega Ruuben kuulas neiu käsku ja ilmus tulelondiga, avas maja õueukse, viis ta üle
120
