pooltki väärtust maksnud. Kuid sinul on kotis sada tsehiini,“ ütles Isaak Gurthi mantli alla katsudes, „see on raske tomp.“
„Need on vibupüssi kuulide pead,“ ütles Gurth leidlikult.
„Hea küll siis,“ ütles Isaak kaheldes ja viivitades loomuliku kasutungi ja praegu tekkinud tahtmise vahel vähemalt praegusel silmapilgul õiglane olla, „kui ma ütleksin, et ma tubli täku ja kalli varustuse eest kaheksakümmend tsehiini võtan, mis mulle pennigi kasu ei anna, jätkub teil siis raha mulle maksmiseks?“
„Vaevalt,“ ütles Gurth, ehk küll nõutud summa oodatavast mõistlikum oli, „ja minu isand kaotaks oma viimse. Ometi, kui see teie viimne sõna on, siis pean ma rahul olema.“
„Kalla omale teine karikatäis viina,“ ütles juut. „Ah, kaheksakümmend tsehiini on liiga vähe. See ei too vähematki protsenti rahale ja pealegi võis hobune kokkupõrgetes viga saada. O, see oli kange ja hädaohtlik võitlus! Mehed ja hobused tormasid üksteise kallale nagu Bashani metshärjad! Hobune pidi viga saama.“
„Mina aga ütlen,“ vastas Gurth, „hobune on terve, olgu kopsust või liikmeist, teie ise võite teda oma tallis vaadata, ja mina ütlen, et seitsmestkümnest tsehiinist on küll ja küll varustuse eest, ning ma loodan, et kristlase sõna sama palju maksab kui juudigi oma. Kui te seitsekümmend ei võta, viin ma selle koti oma isandale tagasi“ (ja ta raputas kotti, nii et see kõlises).
„Ei, ei!“ ütles Isaak, „lao lauale tukatid — seeklid — kaheksakümmend tsehiini ja küllap sa näed, et ma sind heldel käel meeles pean.“
Gurth andis lõpuks järele ja kaheksakümmend tsehiini lauale lugedes sai ta juudilt kviitungi hobuse ja varustuse, eest. Juudi käed värisesid rõõmu pärast, kui ta seitsekümmend kuldtükki välja luges. Viimast kümmet luges ta mõeldes ja peatudes ning iga kord midagi lausudes, kui ta kuldtüki kotti laskis langeda. Näis, nagu võitleks kitsidus
118
