ja kes enam kui üks kord tänase päeva jooksul oma rahulolematust oli ilmutanud. Ka tahtis ta ise leedi poolehoidu võita, sest tema oli oma lõbudes sama liiderlik kui auahnuses kõlvatu. Peale nende põhjuste oleks ta veel pärandusetule rüütlile (kes talle sugugi ei meeldinud) tahtnud Waldemar Fitzurse isikus vägeva vaenlase leida, kes enda vististi kõrgemal määral haavatuna tunneb, kui, nagu arvata võis, võitja valik tema tütart ei taba.
Ja nõnda see sündiski. Pärandusetu rüütel ratsutas printsi kõrval seisvast rõdust, kus leedi Alicia oma triumfeerivas ilus istus, pikkamisi mööda ja liikus endisega võrreldes aeglaselt edasi, nagu tarvitaks ta oma õigust lugemata hulga kenade nägude vaatlemiseks, mis ehtisid hiilgavat ringi.
Huvitav oli tähele panna iluduste teguviisi sel silmapilgul, mil rüütel vaadeldes nende eest mööda liikus. Mõni punastas, mõni tegi uhke ja auväärse näoilme, mõni vahtis üksisilmi ettepoole, tehes näo, nagu ei aimakski ta, mis sünnib, mõni tõmbus võib-olla tehtud hirmuga tagasi, mõni hoidus naermast ja mõni naeris valjusti. Oli ka neid, kes loori lasksid oma kenaduste üle langeda, kuid Wardouri käsikiri lausub, et need olid niisugused, kelle ilu juba kümme aastat tagasi oli tunnustatud, mispärast pidi arvama, et neil juba sellest edevusest küllalt oli ja nad valmis olid tõusvaile iludustele ruumi andes eemalduma.
Viimaks peatus rüütel selle rõdu ees, kus asus leedi Rowena, ja pealtvaatajate põnevus tõusis kõrgemale tipule.
Peab tunnustama, et kui rüütlit oleks võinud võita avaldatud poolehoid, siis oli see osa pealtvaatajaid põhjendatult oma eesõiguse teeninud. Saksi Cedric, kes tempelrüütli langemise tõttu üliväga rõõmus ja oma kahe halva naabri, Front-de-Boeufi ja Malvoisini pärast ehk veel rohkem rahuldatud, ulatus kehaga üle rõdu ja saatis võitjat kõigis tema liigutusis mitte ainult silmega, vaid kogu südame ja hingega. Samasuguse tähelepanuga oli ka leedi Rowena päevasündmusi silmas pidanud, kuigi ta välimiselt samasugust huvi ei avaldanud. Isegi Athelstane näitas märke, nagu võiks ta
105
