aluse, et rüütel printsliku kingituse väärtusi kõigile tahtis näidata, ning uuesti sai ta üldiste kiiduavalduste osaliseks.
Vahepeal tuletas toimekas Jorvaulx’i kloostriülem prints Johannile sosinal meelde, et nüüd peab võitja vapruse asemel oma heaksarvamist avaldama rõdu ehtivate iluduste seast daami valimisega, kes täidaks tühjalt seisva ilu- ja armukuninganna trooni ning kes jagaks võiduhinna järgneval turniiripäeval. Seepeale andis prints oma kepiga rüütlile märku, kui see teist korda tema eest tantsival hobusel mööda ratsutas. Rüütel pöördus trooni poole ja oma oda langetades, nii et tema ots jalakõrgusele maapinnast jäi, muutus ta printsi käsu kuulamiseks liikumatuks, kuna kõiki imestus valdas selle osavuse üle, millega ta tulise ja ägedas liikumises ning ärevuses oleva täku raidkujuks lõi.
„Härra pärandusetu rüütel,“ ütles prints Johann, „kuna see alles ainuke aunimi on, millega ma teie poole võin pöörduda, siis tarvitan seda teile teatades, et teie kohus kui ka eesõigus on kena leedit nimetada, kes järgmisel pidupäeval esineks ilu- ja armukuningannana. Kui teie võõrana nõuandmist peaksite soovima iseoma arvamise juhtimiseks, siis võib teile öelda, et vapra rüütli Waldemar Fitzurse tütart Aliciat on juba kaua aega meie hoovkonnas esimeseks iluduseks peetud. Sellest hoolimata on teil kahtlemata õigus krooni sellele anda, keda teie välja valite, ja krooni andmisega muutub tema vormilikult ja õiguslikult homse päeva kuningannaks. Tõstke oma oda.“
Rüütel kuulas sõna ja prints Johann pani talle oda otsa rohelise atlaskrooni kuldvõruga, mille ülemist serva ehtisid vahelduvad nooleotsad ja südamed, nagu vaheldusid hertsogikroonis maasikad ja nende lehed.
Waldemar Fitzurse tütre kohta tehtud märkusega oli prints Johannil enam kui üks eesmärk, mis sündisid tema muretuse ja uhkuse, osavuse ja kavalusega segatud meelelaadis. Tema tahtis ümbritsevate rüütlite mälestusest oma kohatu nalja peletada, mille ta Juudi neiu Rebekka suhtes esiti teinud; samuti tahtis ta Alicia isa Waldemari lepitada, keda ta kartis
104
