oma ükskõiksusest virguda, ja nõudis suure karika muskaatviina, et seda tühjendada pärandusetu rüütli terviseks.
Ka üks teine rühm, mis asus saksilaste rõdu all, ei ilmutanud vähem huvi tänase päeva saatuse kohta.
„Isa Aabram!“ ütles Isaak, kui esimene kokkupõrge tempelhärra ja pärandusetu rüütli vahel oli juba olnud, „kui metsikult need paganad ratsutavad! Ah, see tubli hobu, kes nii pika teekonna teinud, et barbarselt maalt siia jõuda — tema käib sellega ümber, nagu oleks ta mõni eesli sälg; ja suursugused sõjariistad, mis Joosep Pareiral, Milaano relvasepal, peale maha arvatud seitsmekümne protsendi, nii mõnegi hea tukati maksma läksid — nendegi eest hoolitseb ta nii vähe, nagu oleks ta nad maanteelt leidnud!“
„Kui ta oma isiku ja liikmed mängule paneb, isa,“ ütles Rebekka, „võideldes nii hirmsas lahingus, siis võib vaevalt loota, et ta oma hobusele ja sõjariistadele armu annab.“
„Laps,“ vastas Isaak pisut ägedalt, „sa ei tea, mis sa räägid. Kael ja liikmed on tal omad, kuid hobu ja sõjariistad kuuluvad — Püha Jakob! mis pidin ma ütlema! Siiski, see on tubli noormees. Vaata, Rebekka! vaata, ta on jällegi valmis selle vilistiga võitlusse astuma. Palu, laps, palu hea noormehe tervise eest — ja väleda hobuse ning kalli varustuse eest. Minu isade Jumal!“ hüüdis ta jällegi, „tema võitis ja ümberlõikamata vilistlane on tema oda ees langenud, nagu langesid Bashani kuningas Ogg ja Aamorite kuningas Sihon meie isade mõõga ees! — Ta võtab nüüd kindlasti vastase kulla ning hõbeda ja tema sõjahobu, võtab tema terasest ja vasest varustuse, võtab kui saagi või tasu.“
Samasugust hirmu avaldas juut igal uuel kokkupõrkel ja unustas harva järele arvamata hobuse ja varustuse väärtust, mis võidu korral pärandusetu rüütli omanduseks langesid. Sellest võib näha, et selles rõdu osas, kus rüütel praegu peatus, ei võetud tema saatusest sugugi loiult osa.
Kas kõhklemise või muidu viivituse tõttu, aga võitja peatus siin enam kui ühe minuti, kuna vaikiva publikumi
106
