mar! de Bracy! minu vaprad rüütlid ja härrad, pidage oma lubadusi meeles ja olge mulle ustavad!“
„Siin pole vähematki hädaohtu karta,“ ütles Waldemar Fitzurse, „kas te siis tõesti nii vähe oma isa poja hiiglaliikmetega tuttav olete, et uskuda, neid võiks selle rüütli varustusse suruda? — Von Wyvil ja Martival, teie teenite oma printsi kõige paremini sellega, et te võitja trooni ette toote ja selle eksituse kõrvaldate, mis tema palgeilt vere peletas. Vaadake teda lähemalt,“ jätkas ta, „ja küllap teie kõrgus juba märkab, et tal puudub kolm tolli kuningas Richardi pikkusest ja kaks korda niipalju õlgade laiusest. Hobunegi, kelle seljas ta istub, poleks suutnud kuningas Richardit ainsalgi käigul kanda.“
Kui ta alles rääkis, tõid marssalid pärandusetu rüütli puise trepi ette, mis võitlusväljalt üles prints Johanni juurde viis. Ikka veel rahutu mõtte pärast, et see võiks tema vend olla, keda nii palju haavatud ja kellele ta nii palju võlgnes ning kes nüüd äkki oma kuningriiki ilmunud, ei suutnud isegi Fitzurse tähendatud tunnused printsi kartust vaigistada; ja kuna ta rüütlile tema vapruse eest lühidalt ja segaselt kiitust avaldas ja käsku andis temale määratud autasu, sõjahobust, osaks lasta saada, värises ta ikka veel kartuses, et allalastud näokatte tagant võiks ehk vastusena kosta Richard Lõvisüda madal ja kohutav hääl.
Kuid pärandusetu rüütel ei vastanud printsile ainustki sõna, kummardus ainult sügavalt.
Kaks rikkalikult riietatud teendrit tõid võitlusväljale toredamas sõjavarustuses täisverd hobuse, kelle enese väärtus asjatundjate arvamise järele tema riistade omast palju suurem pidi olema. Üht kätt sadulanööbile pannes kargas pärandusetu rüütel hobuse selga, ilma et ta jalaraudu oleks puutunud, ja oda tõstes ratsutas ta kaks korda ümber võitlusvälja, lastes täiusliku ratsanikuna hobust kõiki oma kõnnakuid näidata.
Edevuse ilmutamise süüdistus, millega ehk rüütlile sellel esinemisel oleks lähenetud, kaotas juba ainult sellepärast oma
103
