Talle näis, nagu oleks teda lämmatatud, kägistatud. Ja selle eest vihkas ta neid.
Talle anti suur hulk oopiumi ja ta langes uimastusesse; kuid lõuna ajal hakkas seesama. Ta ajas kõik enese juurest ära ja viskles paigast paika.
Naine tuli ja ütles:
„Jean, kullake, tee seda minu pärast (minu pärast?). See ei või kahju tuua, aga sagedasti aitab ta. Mis siis, sellest pole ju midagi. Ka terved sagedasti ...“
Haige ajas silmad pärani lahti:
„Mis? Jumala armu võtta? Mistarvis? Pole vaja! Siiski ...“
Naine hakkas nutma.
„Jah, mu sõber? Ma kutsun meie oma, ta on niisugune armas.“
„Hää, väga hää,“ sõnas haige.
Kui preester tuli ja teda pihtis, heldus ta meel pisut, tundis nagu kergendust oma kahtlustes ja selle tagajärjel ka oma kannatustes ning temas tõusis silmapilkne lootuse säde. Jälle, hakkas ta umbsoolikast ja tema paranemise võimalusest mõtlema. Jumala armu võttis ta pisarsilmil.
Pärast seda oli tal silmapilguks kerge ja ilmus elu lootus. Ta hakkas lõikusest mõtlema, mis talle soovitati. „Elada, elada tahan ma,“ rääkis ta iseeneses. Naine tuli õnne soovima; ta tarvitas harilikka sõnu ja lisas juurde:
„Eks ole tõsi, sul on parem?“
Ilma tema pääle vaatamata sõnas haige: „Jah.“
Naise riided, tema kehakuju, näoilme, häälekõla, — kõik ütles haigele ühte: „Mitte see, — kõik see, millega sa elasid ja elad, on vale, pettus, mis
