sinu eest elu ja surma varjab.“ Ja niipea kui ta seda mõtles, tõusis temas viha ja ühes sellega kehalikud valud ning teadmine, et hukatus vääramata ja lähedane on. Midagi uut tuli juurde: hakkas hingamist keerutama ja suruma.
Kui ta sõna „jah“ ütles, oli ta näoilme hirmus. Niipea kui ta aga naisele selle sõna oli öelnud, pööras ta iseenesele ootamatult kiiresti kummuli ja karjus:
„Minge ära, minge ära, jätke mind!“
XII.
Sellest silmapilgust hakkas see kolm päeva kestev kisendamine, mis nii kole oli, et teda kahe ukse taga ilma hirmuta kuulata ei võinud. Sel silmapilgul, kus ta naisele vastas, mõistis ta, et ta on kadunud, et tagasipööramist ei ole, et tuli lõpp, täielik lõpp, kuna aga kahtlus otsustamata on ja otsustamata jääbki.
„A! aa! a!“ karjus ta mitmesugusel toonil. Ta hakkas karjuma: „ei taha!“ ja nõnda karjus ta tähte „a'd“ edasi.
Kõik need kolm päeva, kus temal aeg puudus, viskles ta selles mustas kotis, millesse teda nägemata, võitmata jõud toppis. Ta raples, nagu timuka käes surmamõistetu rapleb, teades, et ta pääseda ei või; ja iga minutiga tundis ta, et võitluse pääle vaatamata sellele läheneb, mis teda hirmutas. Ta tundis — tema piin seisab selles, et teda sinna musta auku topitakse, veel enam aga selles, et ta sinna sisse ei pääse. Läbipääsemist takistab aga see teadmine, et tema elu oli hää. See oma elu
