Tema hingelised kannatused seisivad selles, et tal sel ööl, kui ta Gerassimi unist, hääsüdamlist, laia nägu vahtis, korraga pähe turgatas: „Aga mis siis, kui mu elu, mu teadev elu tõepoolest see ei olnud, mis ta olema pidi?“
Tal tuli pähe, et see, mis varemalt täielise võimatusena paistis, see, et ta oma elu nõnda ei elanud nagu elama pidanud, — et see võis tõde olla. Tal tuli pähe, et tema argsed võitluse katsed selle vastu, mida kõrgemad isikud õigeks pidasivad, need vaevalt märgatavad võitluse katsed, mida ta silmapilk enesest eemale peletas, — et need võisivadki see päris elu olla, kuna kõik muu seda ei olnud. Niihästi tema teenistus, elu korraldus, perekond kui ka seltskonna ja teenistuse tulud — see kõik polnud vast see. Ta püüdis seda kõike iseenese ees kaitsta. Ja äkitselt tundis ta tervet selle nõrkust, mida ta kaitses. Ja kaitsta polnud midagi.
„Aga kui see nõnda on,“ ütles ta iseeneses, „et ma elust lahkun teadmisega, ma olen kõik hävitanud, mis mulle oli antud, ja võimata on seda parandada, mis siis saab?“ Ta heitis selili ja hakkas kogu oma elu hoopis uuel viisil arutama. Kui ta hommikul teenrit nägi, pärast naist, siis tütart ja arsti, — kinnitas iga nende liigutus, iga nende sõna seda hirmsat tõde, mis talle öösel oli avanenud. Nendes nägi ta iseennast, kõike seda, millega ta elas, ja ta nägi selgesti, et see see polnud, mis olema pidi, vaid see oli hirmus, määratusuur pettus, mis elu ja surma kattis. See teadmine suurendas ta kehalikku kannatust, tegi selle kümnekordseks. Ta hoigas ja viskles ning kiskus oma riideid.
