ja toredus, millega inglise suuremad majad olid üle kuhjatud. Kui Wilfrid siia korterisse asus, saatis lord Mullyon oma hampshire mõisast kaks veovankritäit sisseseadet. Kuid teda võis harva oma pesast leida ja teda peeti haruldaseks linnuks, kes omas erilist seisukohta nooremate kirjanikkude seas osalt oma rändava eluviisi kuulsuse tõttu. Võib olla teadis tema isegi vaevalt, kus ta oma aja kulutas või oma teosed kirjutas, sest ta kannatas omataolise kinniste ruumide kartuse käes – tundis hirmu, et inimesed võiksid teda tema tegevuses kitsendada. Sõja algusel lahkus ta parajasti Etonist; kui sõda mööda sai, oli ta kahekümnekolmene ja tundis end nii vanana kui noormees kunagi, kes mõne luuletisega maha saanud. Tema sõprus Michaeliga, mis algas hospidalis, oli kustunud ja äkki uuele elule ärganud, kui Michael aastal 1920 Danby & Winteri kirjastusärisse astus, mis asus Blake Streetil, Covent Gardenis. Wilfridi luuletised olid tekitanud algajas kirjastajas kergemeelse vaimustuse. Seltsimehelikud eined luuletiste puhul, mille autor vajas paratamata toetuspunkti, lõppesid äri järeleandmisega Michaeli tungivatele pealekäimistele. Vastastikune joovastumine Wilfridi esiteosest, mille ristiisaks Michael, sai
