ega, Ting?“ Kuid Ting-a-ling oli väsinud, ainult teise kõrva tipp värises. Fleur laskus tagasi ja ohkas. Ting-a-ling ajas enda sirgu ja pannes oma esikäpad majaproua reiele, vahtis talle näkku. „Vaata mind,“ näis ta ütlevat, „minuga on kõik hästi. Ma saan, mis ma tahan ja ma tahan, mis ma saan. Praegu tahan ma magama minna.“
„Aga mina ei taha,“ ütles Fleur ilma ennast liigutamata.
„Võta mind käele!“ ütles Ting-a-ling.
„Noh,“ ütles Fleur, „vististi kena inimene, aga mitte see õige, Ting.“
Ting-a-ling kehitas enda Fleuri paljale käsivarrele.
„Kõik on väga hea,“ näis koer ütlevat.
„Aga liiga palju sentimentaalsust ja muud selletaolist väljaspool Hiinat. Lähme!“
Viies peatükk.
Auväärilise Wilfrid Deserti korter asus Cork Streeti ümbruskonnas pildigalerii vastas. Olles ainuke aristokraatia meesliige, kelle luuletisi taheti trükkida, valis ta need ruumid omale enam nende rahulikkuse kui mugavuse tõttu. Tema „kolul“ ei puudunud siiski maitse 72
