kroonimise osaliseks Michaeli pulmas. Pruudisõitja! Sest saadik oli Wilfrid nende kahega seotud, niipalju kui teda üldse miski sidus, et aga tema vastu õiglane olla, siis peab tähendama, et ta alles kuu tagasi taipas, et tõmbejõuks pole Michael, vaid Fleur. Desert ei rääkinud kunagi sõjast; tema enda suust polnud kunagi võimalik midagi kuulda, mis oleks võinud kõlada umbes nõnda: „Olen nii kaua koleduse ja surma keskel elanud; õppisin inimesi nende tõelistes värvides tundma; iseendas olen igasuguse lootuse ükskõik millele sedavõrt hävitanud, et mul ei või enam kunagi vähematki lugupidamist olla teooriate, tõestuste, kokkulepete, kõlbluse ja põhimõtete vastu. Olen liiga vihanud inimesi, kes kõiges selles pillavalt on prassinud, kuna mina samal ajal pöörlesin poris ja veres. Illusioon on läinud. Ükski usk ega ükski mõttetarkus ei suuda mind rahuldada – sõnad, paljad sõnad! Mul on alles mu meeled – aga neile ei võlgne ma tänu; olen veel võimeline – arvan ma – kireks; võin veel hambaid kiristada ja irvitada; mul on midagi kaevikute loiaalsuse taolist, aga on see tõelikkus või ainult paljas kompleks, seda ma ei tea. Ma olen hädaohtlik, kuid mitte sedavõrt nagu need, kes 74
