oma hispaania toa hiilgusest – tema kivipõrandast, rikkalikult värvitud portselanpuuviljast, pressitud nahast, vaskasjust ja Soamesi Goyast mauri diivani kohal. Tema paiskas kõnepalli silmapilk tagasi, kui ta tema tabas, aga ise ei algatanud ta midagi. Temal oli anne kõiki korraga silmas pidada. Mrs. Michael Mont reageeris Linda Frewe hiilgavaile tühisustele, Nesta Gorse'i torgetele ja ergutustele, Aubrey Greene'i kuuvalgusena libisevaile viibetele, Sibley Swani rabavaile löökidele, Amabel Nazingi väikestele külmadele ameerika julgustükkidele, Charles Upshire huvitavaile anekdoodikestele, Walter Nazingi pöörastele paradoksidele, Pauline Upshire kriitilistele märkustele, Michaeli võrukaelseile lingudele ja nooltele, isegi Alisoni arukale käbedusele ja Gurdon Minho vaikimisele – tema vastas kõigile, tõstis nad kasulikku valgusse, hoides silmad ja kõrvad kõnepallil, et ta maha ei kukuks ega lamama jääks. Hiilgav õhtu, kuid – oli ta korda läinud?
Rohekashallil sohval istudes, kui juba viimased külalised olid läinud ja Michael leedi Alisoni koju saatis, mõtles Fleur Minho sõnadele „noorsugu, kes ei leia, mida vajab.“ Ei! Asjad ei sobinud hästi! „Nad ei sobi ju,
