Seda sissetulekut ei või ma kuidagi kaotada!“
Soames kuulis sir Lawrence'i lausuvat: „Jõhkralt, kallis Fontenoy!“ ja ütles kurjalt:
„Te võite rohkem kaotada kui oma sissetuleku!“
„Võimatu! Juba homme võivad nad Eaglescourti võtta ja ma saan ainult võlgadest lahti.“ Tundmusehelk süttis äkki vanus silmis: „Valitsus ajab praegu aianurka, teeb su puupaljaks ja nõuab lisaks, et teeniksid isamaad muidu. See ei lähe, Mont, see ei lähe!“
Soames pöördus kõrvale; kõnelemine oli talle äärmiselt vastik, nagu peaks seisma lahtise haua ees, kuhu langeb pikkamisi puusärk. Siin maeti tema eksimatust! Maeti! Tal polnud illusioone. See kõik tuleb lehtedesse ja tema kui eksimata otsustaja kuulsus on alatiseks läinud! Kibe! Kunagi ei lausuks enam Forsyte'id: „Soames ütles…“ Kunagi enam ei saadaks vana Gradman teda silmadega, mis oleksid nagu koera omad; mõnikord küll urisedes, kuid alistudes eksimatusele. See on vanamehele raskeks hoobiks. Tema ärisõbrad – siiski, neid polnud praegu enam palju – ei vahiks talle enam, kadeda lugupidamisega otsa. Ta oli huvi-
484
