„Surisöök, eh, Forsyte?“ sosistas kellegi hääl talle kõrva. „Meie oleme valmis, arvan ma. Vana vaene Mothergill on üsna sinine. Ma arvan, tema nõuab teist särki.“
Soamesis hakkas kangekaelsus liikuma.
„Asi nõuab õiget kinnihakkamist,“ urises ta; „juhataja pole selleks paras mees!“ Vana onu Jolyoni varjud! Tema oleks teinud lühikese lõpu! See nõudis meisterlikku kätt.
„Hoiatus meile kõigile, Forsyte, mitte loiaalne olla! See ei kuulu tänapäevale. Ah! Fontenoy!“
Soames pani kedagi tähele, kelle nägu tema omast hoopis kõrgemal.
„Noh, mr. Forsyte, loodetavasti olete nüüd rahuldatud? Kena pula! Oleksin mina olnud juhatajaks, mina poleks kunagi lahkunud. Koeri peab alati silmas pidama, Mont. Pööra ainult korraks silm kõrvale, kohe kargab kõri kallale. Heameelega võtaksin piitsa ja läheksin nende keskele; neile kahele mopsinäole näitaksin ma – need ei naljata! Kui teil midagi varrukas tagavaraks pole, siis on meie lugu lauldud.“
„Mis peaks minul varrukas tagavaraks olema?“ ütles Soames külmalt.
„Pagan võtku, sir, teie pildusite ju kastanid tulle ja teie peate nad ka välja võtma.
