tatud, kas selle pöörde kaja ulatub ka Dumetriuse ja pildituruni. Ainukeseks lohutuseks oli: Fleuril polnud seda vaja teada, Fleuril mitte! Ah! Ainult kui tema asi juba õnnelikult möödas oleks! Silmapilguks tühjenes tema peaaju kõigest muust. Aga siis täitus ta korraga jällegi käesolevast silmapilgust. Miks rääkisid nad kõik, nagu oleks laip toas? Nojah! Siin oli ju tema eksimatuse laip! Mis puutus rahalisse kahjusse, siis see tundus vähema tähtsusega, kaugena ja uskumatuna – nagu tulevane elu. Mont lausus midagi loiaalsusest. Tema ei mõistnud, mis on loiaalsusel sellega tegemist. Kui aga nemad arvavad, et tema kartma lööb, siis eksivad nad põhjalikult. Paindumata julgus tõusis tal südamesse. Aktsionärid, direktorid – nad võivad uluda ja rusikaid raputada, aga tema ei lase endale midagi ette kirjutada. Ta kuulis hääle ütlevat:
„Paluksin sisse astuda, härrad!“
Jälle aset võttes oma tarvitamata hanesule ees, pani ta tähele vaikust – aktsionärid ootasid direktoreid, direktorid aktsionäre. „Tahaksin võtta piitsa ja nende sekka minna!“ Ekstravagantsed sõnad, aga ilmerikkad kuidagi!
Viimaks ütles juhataja irooniliselt, kelle
