Michaeli kõrvad tõusid kikki. „Kuidas nimetada siis järgmist sugupõlve, sir? Päris, päris noor Roger oleks juba peaaegu haavav, eks.“
„Seda ei tulegi enam,“ ütles Soames, „kui maksud nõnda edasi kestavad. Ta ei söanda seda, sest ta on tubli ja korralik poiss. Mis panete oma lapsele nimeks, kui ta on poiss?“
„Meie arvame panna Christopher, St. Pauli peakiriku ehitaja ja Columbuse tõttu. Fleur tahab, et ta oleks soliidne, mina, et ettevõtlik.“
„Hm! Aga kui tuleb tütar?“
„Oo! – kui tütar – Anne.“
„Jah,“ ütles Soames; „väga kena. Siin nad ongi!“
Nad olid juba panga juurde jõudnud ja sissekäigul nägi Michael kaht Forsyte'i, ea poolest kolmekümne ja neljakümne vahel; nende ettetükkiva lõuaga nägusid mäletas ta tumedalt. Läikivate nööpidega mehe saatel läksid nad kõik üheskoos kuhugi ruumi, kus keegi ilma nööpideta mees tõi esile lakitud kasti. Teine Forsyte avas selle võtmega; Soames ümises tõotusesõnad ja pani akti siia. Kui tema ja see Forsyte, kellel ettetükkivam lõug, olid mõned märkused vahetanud direktoriga panga protsendi üle, läk-
452
