sid nad kõik eesruumi tagasi ja lahkusid seal sõnadega: „Nii siis, elage hästi.“
„Nüüd,“ ütles Soames tänava müras ja murrus, „on tema eest hoolitsetud, niipalju kui mina suudan ette näha. Millal te teda just ootate?“
„Just kahe nädala pärast.“
„Kas te usute seda – seda poolund?“
„Tahaksin seda heameelega,“ ütles Michael, tundes jällegi higi otsaesisel. „Fleur on imeliselt rahulik; ta teotseb Couéga õhtul ja hommikul.“
„Seda!“ ütles Soames. Ta ei lausunud väimehele sõnagi, et ka tema ise Couéd kasutas, sest ta ei tahtnud oma erkude seisukorda paljastada. „Kui te koju lähete, tulen ma kaasa.“
„Tubli,“ ütles Michael.
Ta leidis Fleuri ühes Ting-a-lingiga sohvanurgast.
„Su isa on siin, kallis. Ta õlitas tulevikku teise viiekümne tuhandega. Ma arvan, ta tahab sulle sellest rääkida.“
Fleur liigutas end kärsitult.
„Varsti. Kui see palavus edasi kestab, siis läheb väljakannatamatuks, Michael.“
„Oo, ega ta kesta, kullake. Kolme päeva pärast on kõu.“
