„See on kingitus minu tütrele pärast abiellumist. Deponeerin seega selle dokumendi kui kingitusakti.“
Ta kirjutas oma nime ja tõusis üles.
Kahvatu isik ja Gradman kirjutasid oma nimed ja esimene lahkus toast. Valitses vaikus, nagu oleksid kõik üliküllastatud.
„Vajate mind veel?“ küsis Michael.
„Jah. Mina tahan, et oleksite tunnistajaks, kui ma selle ühes abielulepinguga pangas deponeerin. Tagasi ma ei tule, Gradman.“
„Elage hästi, mr. Gradman.“
Michael, järgnedes Soamesile, kuulis vanameest läbi habeme urisevat, ise pooleldi sahtlis, kuhu ta kavandi tagasi paigutas.
„Siin oli minu kontor,“ ütles Soames, kui nad läksid piki Poultryd, „ja enne seda mu isal.“
„Pisut mõnusam ehk,“ ütles Michael.
„Hooldajad kohtavad meid pangas; mäletate neid?“
„Fleuri onupojad, eks, sir?“
„Kaugemad sugulased; noore Rogeri vanem poeg ja noor Nicholas. Valisin kõige nooremad. Päris noort Rogerit haavati sõjas – tema ei tee midagi. Päris noor Nicholas on jurist.“
