– see umbes nõnda – ‚peab iga kavatsus, mis tõotab lõikust kahekümne aasta pärast, haruldaselt halva kuulsusega olema. Kõike seda arvesse võttes mõistate, kui väga tarvilik see oleks, et te omale mõne teise kirjastaja leiaksite. Lühidalt – meie ei või sellega katset teha.
„,Kõige – eh‘ – nagu teile meeldib – armas sir James Foggart‘‚
„Kui olete selle ärikeelde tõlkinud, miss Perren, siis tooge siia, ma kirjutan alla.“
„Jah. Ainult, mr. Mont – ma arvan, teie olete ju sotsialist. See aga näib – andke andeks mu küsimine.“
„Miss Perren, hiljuti märkasin, et märgusõnade aeg on möödas. Kuidas võid midagi olla, kui kõigel on tuul jalge all. Vaadake vabameelseid. Nemad näevad ainult vabakaubandust, mitte kogu seisukorda; seda ei näe ka tööerakondlased, sest neil mõlgub meeles varandusemaks; ega ka vanameelsed kaitsetollide tõttu; nemad kõik ratsutavad lööksõnade sadulas! Vanal sir James Foggartil on ju ilusasti õigus, kuid ükski ei kuula teda. Tema raamat oleks paberi raisk, kui keegi kunagi ta välja annaks.
372
