teie raamatut kirjastada, ehk olgu siis et kahjuga. Teie haruldase selgusega sõnastatud juhtlause, et Inglismaa peaks praegu pääsmist otsima oma turgude, elanikkude arvu ja pakkumise ning nõudmise õiges korraldamises, ajaks, kardame, iga politilise partei harja punaseks. Ka ei usu meie, et võimalik oleks lasta poisse ja tüdrukuid suuremal arvul enne välja rännata, kui inglise linnaelu nad rikkunud, ammugi mitte pole seda võimalik teha ilma töölisteklassi ärritamata, kes ei tunne eluolu väljaspool oma kodulinna ja pole sellepärast nõus oma lapsi saatma võõrsilt õnne otsima.‘“
„Pean ma seda kirjutama, mr. Mont?“
„Jah, kuid pehmendage pisut. Eh – –“
„‚Lõpuks, teie vaade, et maad peaks tarvitama toidu kasvatamiseks, on tänapäev nii väga haruldane, et meie arvame – ajakirjandus oleks teie raamatu vastu vaenuline, välja arvatud ehk Vana Kaardivägi ja põhivanameelsed ning mõned üksikud, kel silma tuleviku tarvis.‘“
„Jah, mr. Mont?“
„‚Niisugusel tuulispasalisel – eh – ülemineku ajajärgul‘ – pidage see alles, miss Perren – ‚mil tuuline ebatõelikkus lootustes, mis juba ammugi pandimajja kantud‘
