mugi oma kohvist hävitatud olema. Soovite veel?“
„Palun,“ ütles Victorine. Tassis oli ju nii hirmus vähe.
„Jälle valmis?“
Victorine heitis maha ja laskis rüü langeda.
„Nõnda on hea! Jätke ta sinna – teie lamate pikas rohus ja see roheline on mul abiks. Kahju, et talv, muidu oleksin rentinud mõne metsalagendiku.“
Pikas rohus lamada – lillede keskel, võib olla. Victorine armastas lilli. Väikese tütarlapsena lamas ta ikka rohus ja punus kanakakraist vanikuid vanaema majakese taga väljal Norbitonis. Iga aasta oli ta paariks nädalaks sinna läinud – nii väga oli ta maad armastanud. Ainult ikka oli tal midagi seljas. Mõnusam aga oleks olnud ilma milletagi. Oli ka Kesk-Austraalias lilli? Ühes liblikatega peaks seal olema. Päikesepaistel – tema ja Tony – nagu Eedenis!…
„Tänan teid, see on täna kõik. Pool päeva – kümme šillingit. Homme hommikul kell üksteist. Teie olete esimese järgu mudel, miss Collins.“
Oma roosat korsetti ümber pannes oli Victorine'il ülev tundmus. Ta oli sellega
296
