Pikkamisi vaibus Victorine'il tundmus hirmsast ebaharilikkusest. Tony ei saa seda kunagi teada. Kui ta seda kunagi ei teadnud, siis ei võinud temal sellest ka midagi olla. Kõik päevad lamab ta nagu tänagi – viisteist šillingit ja jälle viisteist šillingit! See oli nii lihtne. Ta vaatas väledalt liikuvaid peeni sõrmi ja sigareti sinist suitsu. Ta vaatles väikest koera.
„Soovite puhata? Te jätsite oma rüü sinna; ma toon ta teile.“
Selles rohelises siidrüüs, mis ilusasti vateeritud, istus ta kõrgendiku serval, jalad põrandal.
„Sigarett? Ma teen pisut türgi kohvi. Teil oleks parem liikuda.“
Victorine kuulas käsku.
„Te olete nagu mõnest unenäost, miss Collins. Selles rüüs maaliksin teid à la Mathew Maris.“
Kohv, nagu ta seda kunagi varem polnud joonud, tõi talle hea tundmuse. Ta ütles:
„See polekski nagu kohv.“
Aubrey Greene viskas käed üles.
„Nii see on. Inglased on suur rahvas – miski ei saa neist jagu. Kui neid üldse oleks võidud hävitada, siis oleksid nad pidanud am-
