lus. Kui tagasi minna Edward Usutunnistajani, miss Collins – ainult kolmkümmend inimpõlve – siis on igaühel meist üks tuhat ja seitsekümmend neli miljonit viissada seitsekümmend neli tuhat üheksasada ja kaheksakümmend neli esivanemat ja selle saare kogu elanikkude arv oli siis vististi alla miljoni. Meie oleme samuti puhast tõugu kui ajuhobusedki, kuid välimuselt mitte nii ilusad, ega? Kinnitan teile, miss Collins, teie olete midagi, mille eest peab tänulik olema. Samuti ka mrs. Monti eest. Eks ole ta ilus? Vaadake koera!“
Tõepoolest, Ting-a-ling vahtis esijalule toetudes kirtsus ninaga ja niisuguse muljega, nagu peaks ta Victorine'i teiseks kondiks.
„Ta on naljakas,“ ütles Victorine ja jällegi kõlas tema hääl nagu eemalt kaugelt. Kas mrs. Mont oleks lamanud siin, kui ta teda oleks palunud? Tema oleks ilus olnud! Kuid tema ei vajanud seda viitteistkümmet šillingit!
„On see seisang mõnus?“
Kohkunult pomises Victorine:
„Ohjaa, tänan teid!“
„Küllalt soe?“
„Ohjaa, tänan teid!“
„See on hea. Pea pisut kõrgemale.“
294
