„Mina olen kolmkümmend kaks. Öeldakse, meie põlv olevat nii vanana sündinud, et ta enam vanemaks ei võigi minna. Ilma illusioonideta. Nojah! Mul pole kunagi mingit usku olnud, nii palju kui mina mäletan. Teil on?“
Victorine'i taip ja tunded olid laiali, kuid sellest polnud lugu, sest kunstnik lobises edasi:
„Meie ei usu isegi oma esivanemaid. Sellest hoolimata hakkame neid jällegi jäljendama. Kas tunnete raamatut, millel nimeks „Nuuksuv kilpkonn“? See teeb nii palju tolmu. Täielik Sterne, väga hästi õnnestunud; aga täielik Sterne ja autor heidab meie üle nalja. Ühesõnaga, miss Collins – meie heidame kõige üle nalja – halb märk. Aga sest pole ühti; selle pildiga löön ma Piero Cosimo välja. Pea toll kõrgemale ja juukselokk silmade eest kõrvale, palun. Tänan! Hoidke nõnda. Muu seas, on teil ehk itaalia verd? Mis oli teie ema nimi, näiteks?“
„Brown.“
„Ah! Brownidega ei tea kunagi õieti. Kord võis see olla Brune või Bruno, kuid väga tõenäolik, et oli ibeerialane. Võib-olla hüüti kõiki briti elanikke, keda saksid ellu jätsid, Browniks. Tõepoolest on see aga kõik lol-
