ilmatusuur katedraal ja väikene Tony, pisitillukesed pallid sirutatud käes! Midagi külma ja teraselist tekkis pikkamisi tema südame ümber, nagu sünnivad jääpurikad akna all. Kui see oli kõik, mis inimesed Tony heaks tegid, siis tahtis tema seda paremini teha. Ta laskis kahmatud riided langeda ja segasena ning tuimana astus ta „üleni“ olles välja. Ting-a-ling urises talle oma kondi juures vastu. Ta jõudis lehmakella juurde ja heitis silmili maha, nagu talle öeldud, ristamisi jalad õhus. Pannes lõua käele raputas ta kella. See tegi häält nagu ei ükski kell, mida ta varem kuulnud; ja väike koer hakkas haukuma – ta oli nii naljakas!
„Väga hea, miss Collins! Jääge nõnda.“
Viisteistkümmend šillingit ja jälle viisteistkümmend šillingit!
„Sirutage pahema jala varbaid pisut enam. Nõnda! Ihutoon on suurepärane! Mu jumal küll! Miks peab enne kõndima, kui joosta võib! Joonistamine on tüütu, miss Collins; ainult pintsliga peaks joonistama; raidkunstnik joonistab kohe pöitliga, vähemalt kui ta mõni Michelangelo. Kui vana te olete?“
„Kakskümmend üks,“ kuuldus huulilt, mis näisid Victorine'ile asuvat kusagil kaugel.
292
