„Ei sugugi – see on loomulik. Ehk hakkate nüüd peale? Valgus ei kesta igavesti. Viisteistkümmend šillingit päevas, ütlesime.“
Victorine nägi härra sirmi taha libisevat ja vaatas lehmakella. Viisteistkümmend šillingit! Ja jälle viisteistkümmend šillingit! Veel kord viisteistkümmend šillingit! Palju, palju viisteistkümneid, enne kui – –! Aga mitte rohkem istungeid, kui Tonyl jalalt jalale tammumisi palle müües. Ja nagu oleks ta mõni üleskeeratud kellavärk, astus ta mehaaniliselt selle mõtte juures kõrgendikult alla ja läks mudeli tuppa. Ka seal nii mõnus; soe, roheline siidrüü toolile visatud. Ta võttis oma riided seljast. Roosa korseti ilu rabas teda uuesti. Võib olla tahaks härra – ei, see oleks veel hullem – –! Kõrvu puutus mingisugune müra – Ting-a-ling, kes kaebas üksilduse üle. Kui ta nüüd veel viivitab, siis mitte kunagi – –! Ennast ruttu rõivaist vabastades vaatles ta end peeglis. Kui ometi see sale, elevandiluuna valge kuju võiks välja kõrgendikule minna ja tema ise siia jääda! Oo! See oli kole, kole! Ta ei võinud – ei! ta ei võinud! Ta kahmas oma viimased riidetükid uuesti pihku. Viisteistkümmend šillingit! Viisteistkümmend šillingit! Silme ette ilmus õudne ja kurb pilt:
