õnne pildiks! Elage hästi, miss Collins; sellest peaks midagi imelist tulema!“
Läinud! Vaibuv geraaniumi lõhn; väike nuuskiv koer ukse all. Libiseval härral kaks klaasi käes.
„Ah!“ mõtles Victorine ja jõi oma klaasi ühe lonksuga tühjaks.
„Nii siis, miss Collins, teil pole midagi selle vastu, ega? Seal leiate kõik. See polegi ju midagi. Mul on vaja, et te lamaksite kõhuli, küünarnukid põrandal ja pea pisut siiapoole pööratud; juuksed võimalikult laiali ja pilk sellel kondil. Te peate kujutlema, et see on faun või midagi muud selletaolist. Koer aitab teid, kuna ta kondi juurde asub. Faun, mõistate?“
„Jah,“ ütles Victorine nõrgalt.
„Veel üks klaas?“
„Ohjaa, palun!“
Kunstnik tõi.
„Mõistan väga hästi, kuid te teate isegi, see on mõtteta. Arstiga poleks teil ju midagi selle vastu, eks ju. Vaadake siia. Ma panen selle väikese lehmakella siia põrandale. Kui olete paigal, andke märku ja mina tulen välja. See on teil abiks.“
Victorine lausus:
„Teie olete tõesti sõbralik.“
290
