lale. Kell üks. Hirmuga ajas ta endal veel kord riided maha, pani uue kombinee selga, uued sukad jalga, uue korseti ümber ja peatus siis nagu ebausklikult. Ei! Iseoma riided ja kübar – nagu eilegi! Las need olla, kuni –! Ta ruttas autobusele, kuna tal omal külmad ja soojad judinad üle keha jooksid. Võib olla annab ta temale veelgi klaasi seda mõnusat märjukest. Kui ta ometi võiks pea pisut segaseks saada, et tal oleks kõik ükstapuhas!
Täpselt kell kaks jõudis ta ateljee juurde ja koputas. Sees oli meeldiv ja soe, palju soem kui eile, ja selle tähendus rabas teda äkki kuidagi. Kolde ees istus keegi leedi väikese koeraga.
„Miss Collins – mrs. Michael Mont; tema laenab meile oma hiina kutsakese, miss Collins.“
Leedi – tema enda ealine ja nii ilus – sirutas talle käe. Geraanium! Tähendab, tema pidi olema see, kelle riided –!
Victorine võttis sirutatud käe, kuid ei võinud sõnagi lausuda. Kui see leedi peaks siia jääma, siis oleks täiesti võimatu. Tema ees, kes nii ilus ja nii kenasti kaetud – oo! Ei!
„Nüüd, Ting, ole nii hea ja kena kui vähegi võid. Elage hästi, Aubrey! Head
