üsna puhas ja kortsutamata. Kuidas võidi küll niisugune asi ära anda! Pruun sametmüts väikese kuldpruuni suletutiga. Ta pani selle pähe. Roosa korsett, ainult pisut pleekinud, kolm tolli paljast kalaluud rinnal, viis tolli all, roosad siidlindid ja sukapaelad – täielik unistus! Ta ei võinud kuidagi muidu, kui pidi ka need omale ümber panema. Kaks paari pruune sukki; pruunid kingad; kaks kombineed ja kujutud pihik. Valge siidist džemper, mille teises käises väike auk; lillast linasest kuub, mis pesus pisut kannatanud; valkjasroosad siidpüksid; nende all peaaegu mustjaspruun mantel, pikk, soe ja mõnus, pigisöest nööpidega, taskus kuus väikest rätikut. Ta tõmbas nende magusat lõhna sisse – geraanium!
Mõte lendas tulevikku. Varustatud riiete ja pesuga – sinised liblikad – päike! Vaja ainult veel sõiduraha! Ja äkki nägi ta end alasti libisevate pilkudega isanda ees. Mis sest! Raha!
Ülejäänud aja töötas ta hommikul palavikuliselt, lühendades Tony käiseid ja püksisääri, parandades sokkide auke, eemaldades kätiste narmendamist. Ta sõi kooki ja jõi veel tassi kakaod – see ajab paksuks – siis asus ta siiddžemperi augu kal-
288
