et aga Tonyl ei tarvitseks niisuguse hirmsa ilmaga seal väljas seista. Uuesti vabanes ta rõivaist ja pesi end hoolega – selleks, et kui…! Vaevalt oli ta lõpetanud, kui perenaine teatas käskjalast-poisist. See kandis ilmatusuurt pakki pealkirjaga: „Mr. Bicket“.
Kaaskiri oli lühike. Victorine luges:
„Armas Bicket! Siin on need asjad. Loodan, et nad kõlbavad. Teie Michael Mont.“
Väriseval häälel ütles ta poisile:
„Tänan teid, kõik korras. Siin on teile kaks penssi.“
Kui poisi vali vile uttu vaibus, kükitas Victorine vaimustuses „asjade“ ette. Riided olid sugude kaupa siidpaberiga eraldatud. Sinine ülikond, veluurkübar, pruunid kingad, kolm paari sokke kahe auguga, neli särki, mis ainult kätistelt pisut narmendasid, kaks musta- ja valgekirjut kaelasidet, kuus mitte väga uut kraed, mõned taskurätid, kaks ilusat paksu vesti, kaks paari aluspükse ja pruun mantel, millel ilus vöö ja paar kena laiku. Ta mõõtis sinist ülikonda oma kätel ja jalgadel: püksid ja käised pidi paar tolli sisse võtma. Ta ladus nad kõik hunnikusse ja pöördus aukartuses selle poole, mida kattis siidpaber. Pruun kujutud kuub, millel väikesed heledad kollased nööbid –
