Naine näis Michaeli suurema huviga vaatlevat, kui see seda oli ära teeninud; nagu tahaks ta tema näost midagi välja lugeda, ja Michael lisas:
„Te olete ju sugulased – vere poolest ja ka abiellumise tõttu, eks?“
„Jah.“
„Milles siis see konks?“
„Oo! Ei midagi! Ma tulen tingimata. Ainult – Fleuril on ju nii palju sõpru.“
Michael mõtles: „See naine meeldib mulle!“ „Tõepoolest tulin täna selleks siia,“ ütles ta, „et Fleuri kohata. Tahaksin, et te temaga tutvuneksite. Kogu meid ümbritsevas keerus oskaks ta mõnda rahulikumat inimest hinnata.“
„Tänan teid.“
„Te pole kunagi Londonis elanud?“
„Kuuendast eluaastast saadik mitte.“
„Sooviksin, et Fleur võiks enda kord välja puhata, kahju, et pole olemas mingit kõrbe. Just praegu rääkisin kellegi agullasega, kelle hingeõnnistus on Kesk-Austraalia. Kuid mis te arvate, on meil üldse hinge, mida vaja õndsaks teha?“
„Varemalt arvasin küll seda, aga praegu pole ma enam kindel – hiljuti torkas mulle midagi silma.“
