näoilme ja kes ampiirtoolil istudes vahtis austraalia siniste liblikate tiibu helepunasel ümmarikul laual klaasi all. Winifred oli oma esialgse ampiirmööbli seganud uuega, mis tänapäevale enam kohane. Ta tervitas Michaeli moodsa südamlikkusega. Olevat nii rõõmustav, et ta tulnud, liiatigi kus ta nii väga tegevuses nende noorte luuletajatega. „Vaskraha“, ütles ta, „kui ilus nimi! Nii huvitav väike raamat! Mr. Desert on väga vaimukas! Mis ta praegu teeb?“
Michael ütles: „Ma ei tea,“ ja laskus sohvale mrs. Vali kõrvale. Kuna ta Forsyte'ide vaenu ei tunnud, oli tal võimatu mõista seda kergendust, mis ta endaga kaasa tõi. Soames lausus midagi prantslastest, tõusis üles ja läks akna alla; Winifred ühines temaga – nende hääled kõlasid usaldavalt.
„Kuis on Fleur?“ küsis Michaelilt tema naabrinna.
„Tänan, hirmus hästi.“
„Meeldib teile te maja?“
„Oo, koledasti. Kas ei tahaks te meid külastada, et näha?“
„Ma ei tea, kas Fleur tahaks…“
„Miks mitte?“
„Oo! Nojah!“
„Tema on hirmus lahke.“
242
